Üitsainus Mulgimaa

Dokumentaalsari, 5 osa
Režissöör ja operaator Vahur Laiapea
Toimetaja, käsikiri Juhani Püttsepp
Monteerija Urmas Sepp
Teksti luges Lembit Eelmäe
Muusika Liisa Hirsch
Eeter: Eesti Televisioon
Ikoon 2009
 
 
1.osa
 
Viieosalise sarja avaosas läheb näitleja Lembit Eelmäe Holdresse oma kodumaja ja
kodukanti vaatama. Kõik oleks justkui eile olnud, ütleb Lembit. Alles tuli vanaema
maja trepist kepi najal alla, nüüd tulen ise. Holdre lossis asus tema esimene kool,
siinsel laval sai ta näitlejaristsed. Lembit Eelmäe andis meie sarjale oma hääle - ilusas
helme murdes. Sarja viimase osa tekstid luges ta sisse kümmekond päeva enne surma.
Autorid pühendavad sarja “Üitsainus Mulgimaa” Lembit Eelmäe mälestusele.
 
Rahvaluulekoguja Herbert Tampere, Selma Lätt ja Ingrid Rüütel käisid 1960. aastal
Karksi mail rahvaluulet kogumas – ja lindistasid siis ka Pilgo talus Tiiu Kadaku laulu.
Sudiste küla Pilgo talu praegune perenaine Viive Siirus saab oma vanaema laulu
salvestust nüüd kuulata – mis tunded teda küll seejuures valdavad!
Tarvaste kiriku noor õpetaja Anna-Liisa Vaher ronib kiriku torni kellasid helistama.
Ta kõneleb, et kiriku altarimaali inglid teinud kunagi Jaan Viira nimeline talumees
vasaku käega - sest paremat kätt tal ei olnud.
Lilli loodusmaja eestvedaja Ly Laanemets viib meid oma salapaika – pihlakasalu
vaatama. Enne salusse jõudmist peame aga metsavanalt luba küsima.
 
2. osa
 
Peaaegu saja aastane Leebiku küla Kuke talu peremees Eduard Raidvee meenutab,
kuidas ta 1920. aastail Tõrva külje all ühes talus rentnikuks oli. Tolle talu peremees
oli hea mees küll, aga talupidamisele eelistas pasunamängu.
Veel kakskümmend aastat tagasi oli pea igas Mulgimaa külas oma pood, nüüd aitab
hädast välja Volli ja Sirje kauplusbuss. Ka kõige kõverama seljaga ätt tahab oma leiva
ise kotti panna.
Kõneldakse, et sõna mulk on tulnud läti keelest ja tähendavat selles keeles opakat.
Lilli küla meest Enn Kangurit küll lätlased opakaks ei nimeta. Enn käib jalgrattaga
üle piiri Kööna poes ja vahel Ruhjaski – mees usub jalgrattaretkede tervendavasse
mõjusse.
Noor arhitekt Jaak-Adam Looveer võõpab Paistu kiriku ees tammepuust Mulgi taadi
kuju ja arutleb mulgiks saamise võimaluste üle. Selleks ei pea tingimata mulgi ema
laps olema, arvab ta. Mulgiks võid saada, kui huvitud mulgi kultuurist ja kõneled
mulgi keelt.
 
3. osa
 
Luuletaja Hendrik Adamson on öelnud, et kusagil ei laineta rukkipõllud nii ilusasti,
kui Karksi kandis. Karksi-Nuia koolitüdruk Dagne Press näitab kätte kõik kenamad
 
paigad oma väikelinnas. Ent temagi on kodukandist lahkumas – rahvusvahelist
noorsootööd õppima.
Abja-Paluoja rätsepmeister Enda-Alvi Leesment õmbleb lapselaps Kermole mulgi
kuube. Paar nädalat hiljem läheb väike Kermo, mulgi kuub seljas, uhkel sammul Abja
piltniku Jaan Pääsukese juurde. Valmis pildi saadab vanaema Tallinnasse president
Ilvesele. Ja juba paari nädala pärast saab Kermo presidendilt vastu suure ümbriku.
Halliste kandis Naistevalla külas on üles pandud vana vändaga kapsariiv. Kohalikud
vanaprouad Aino Nugis ja Tiiu Riiet võtavad tuttavate seltsis ette mulgi kapsaste
tegemise.
Kui kapsas on paar nädalat hapnenud, oleme Naistevallas tagasi. Aino ja Tiiu
räägivad valusatest asjadest, kuidas uhkete Mulgi häärberite pered Siberi saadeti ja
talud maha tallati. Kui Tiiu koju 1949. aastal küüditajad tulid, lasid nad tüdrukul
endale kõigepealt pekki ja mune praadida ning siis klaverit mängida.
 
4. osa
 
Tuhalaane kirik seisab varemeis – pikne lõi 1950. aastal sisse ja pühakoda põles
maha. Tuhalaane rahvas on võtnud nõuks kirik uuesti üles ehitada. Et ehituseks raha
saada, peab kiriku juures kogudus olema. Nii astuvadki tuhalaanlased üksteise järel
koguduse liikmeks. Teiste hulgas laseb end ristida ka Anneli Amjärv, kes vabadel
hetkedel armastab lõõtsa tõmmata ja vaarikaid korjata.
Tuhalaane vanas koolimajas aga käib kauaaegse kooliõpetaja Elvi Visnapi
eestvedamisel uhke pidu. Külla on saabunud Kärstna naised ja neid enam
tantsupõrandalt maha ei saa.
Mitte kaugel Tuhalaanest asub Polli aiandusuuringute keskus. Nagu arhiivikaadrid
näitavad, aretati 1950. aastatel seal õunasorte mitšuurinlike meetodite abil, nüüd enam
muidugi mitte.
Polli aiatöölise, valgekaartlase järeltulija Peeter Schihalejevi lemmikõun on aga
hoopis vana Suislepa õun, mille mõisnik von Kruedener ammu enne Mitšurinit
Saksamaalt tõi. Õieti olevat kutsar saksa suust tõllapõrandale kukkunud seemne üles
korjanud ja oma akna alla kasvama pannud.
 
5. osa
 
Mulgimaa südames, Karksi-Nuia linnakeses väikeses puust majas elab
harrastusluuletaja Jüri Tamtik õnnelikus abielus oma naise Merikesega. Merikesele,
oma muusale, on vägeva habemega sõnaseadja pühendanud nii mõnegi luuletuse.
Õnnetu on inimene, kes ei suuda üksindust taluda. Just üksinduses täitub inimese süda
ja hing sisuga. Nii ütleb kirjanik Nikolai Baturin, kes on Mulgimaal Võrtsjärve ääres
sündinud. Kirjaniku mälu aga ulatub veelgi kaugemale – sünnieelsesse aega.
Külastame Välustel kunagist sotsialistliku töö kangelast Elmina Otsmanit. Vaatame
koos filmikroonikast, kuidas noor Elmina kombainiga Tarvastu kolhoosi põldudel
vilja niidab. Nüüd kasvatab naine oma koduaias punaseid pojenge ja kirjutab värsse.
Hendrik Adamson on olnud tuntuim Mulgimaa luuletaja ja tema tuntuim
murdeluuletus kannab nime “Mulgimaale”. Meie sarja lõpetabki just see luuletus.
Selle loeb ette Pikassilla koolipoiss Kristen Tamm.