Piiri pääl

5-osaline lõunaeestikeelne dokumentaalsari
Rezissöör Aivo Spitsonok
Toimetaja, käsikirja autor Juhani Püttsepp
Operaator Arvo Vilu
Teksti luges Lembit Eelmäe
Arvutigraafika Madis Epler
Produtsent Vahur Laiapea
Eeter: Eesti Televisioon
Ikoon 2004
 
Maailmas on üksainus koht, kus Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni
piirid kokku saavad. See on Parmu nukk, kust 2004. aasta varakevadel saatesarja
“Piiri pääl” tegijad oma teekonda Valga suunas alustasid.
Eestlased, lätlased, venelased. Eesti eestlased, Läti eestlased, Eesti lätlased, läti ja
eesti keelt mõistvad venelased. Võrukesed. Mehkamaa mehkad ja nende mehka keel,
Korneti eestlased, Koiva eestlased. Palju keeli ja inimesi.
Kuidas elatakse Eesti-Läti piiril, kuis üksteisega läbi saadakse? Tundub, et vägagi
hästi – saate tegijad kuulsid mõlemal pool piiri teise rahva kohta vaid head räägitavat.
Aga 80-aastane Animäe Helmut, kelle esimene armastus oli Läti tüdruk, rääkis
meile Eesti-Läti sõjast, mis 1920. aastatel puhkema pidi. Põhjuseks piirijoone
mahamärkimine, milles riigimehed kuidagi kokkuleppele ei tahtnud jõuda. Filmisime
rohtukasvanud kaevikuid, mis piiriäärsesse metsa valmis olid kaevatud. Ühtki pauku
sealt ei tehtud, Eesti-Läti sõda jäi õnneks ära ja piir sai maha märgitud.
 
1. osa
 
Parmu nukka on vaid üksikud inimesed alles jäänud. Peeter Podolski elu üle ei
kurda, pensionist elab ausa mehe kombel ära küll. Aga kus on piir, seal on ka
salakaubandust, vihjab ta kavalalt. Üks mees olevat selle eest Pihkvasse betooni peale
viidud.
Hallopi Aino töötas 33 aastat Kiviora kaupluses müüjana. 3. oktoobril 1996 pandi
pood kinni, Aino sai tunnustuseks tehtu eest kena vaagna ja jäi koju. 33 aastat olid
möödas kui üks päev...
Lüütsepa külas juhtus 200 aasta eest kummaline lugu. Üks külamemees Jaan, keda
juba surnuks peeti, tõusis laudsilt üles ja hakkas taevariiki ning põrgut kuulutama.
Eelsoo Ellen on Taeva Jaani otsene kaheksanda põlve järeltulija. Tema näitab meile
ka aita, kus Jaan üles ärkas.
Taiva Jaani prohvetielu kurvast lõpust pajatab Vana-Roosa kirikuõpetaja Johannes
Vassel. Selle kiriku juures peksti Jaan 1803.a. kuulutamise eest surnuks.
 
2. osa
 
Kilomanni külas kuuleme Tanilsoo Aare eurolaulu. Aare on kõva laulumees. Ise ütleb
ta enda kohta, et on lüüriline tenor. Tal on kindel seisukoht ka selle kohta, kuidas võru
keelt “tsolkimise” eest kaitsta.
Krabi koolis tehakse võrukeelset näitemängu. Tüki nimi on “Uduvere laat” ja see
räägib põrssakauplemisest. Krabi kool on suur ja ilus, aga lapsi võiks seal rohkem
olla... Mõned väikesed vanapaganad Paganamaal siiski ringi jooksevad. Samuti
kuuluvad Paganamaa juurde Antonite pere kitsekari ja koera asendav metsseapõrsas.
 
Võrukeelse laulu juuri otsime Antsla lähedalt Pulga Jaani juurest. Pulga Jaan esitab
oma lapselapsele loodud hällilaulu, taustaks laulavad tema kuked ja kanad.
Tsooru kandis on Litsmetsa küla, aga küla silti teeservas pole. Külasse on õige vähe
inimesi elama jäänud. Naabrimehed Hommiku Tuudo ja Lieberti Teodor kinnitavad,
et Litsmetsas pole iialgi mingit litsimaja ega litsegi olnud. Nimi on hoopis Saksa
paruni nimest külale külge jäänud. Küllap see nii ongi, jääme meiegi uskuma.
 
3. osa
 
1946.a. lasid punased maha Pillärdi küla mehe Eelsoo Augusti. Tema surnukeha
veeti Korneti külla rahva hirmutamiseks välja.2004.a. kevadel läheb tema tütar Vaida
Lätimaale isa hauale.
Korneti küla mees Pranli Jaan ehk lätipäraselt Janis Prangelis ajab Eesti asju Lätis ja
Läti asju Eestis. Ta on tõeline kultuurisaadik ja ei oskagi öelda, on ta rohkem eestlane
või lätlane. Vist võrdselt mõlemat.
Vana sepp Kozilase Jaan oma Puspursi talus enam ise hobuseid ei rauta. Aitab küll.
Poeg ja väimees on ameti üle võtnud, Jaan on vaid nõuga abiks.
 
4. osa
 
Kunagi ammustel aegadel olevat üks jahikoer jänest taga ajades Karisöödil koopasse
jooksnud ja tükk aega hiljem Lätimaal Koivaliina kiriku juures maa alt välja tulnud.
Mis jänesest sai, pole teada. Saatetegijad üritasid katset korrata. Singitükiga saime
koera Karisöödil koopasse. .. Mis edasi?
Hanimägi Helmut on elus olnud sõdur, metsavend, autosõiduõpetaja. Praegu elab ta
üksi oma Põlde talus ja peab auga välja teenitud pensionäripõlve. Ta teab rääkida,
et 1920. aastatel pidi Eesti ja Läti vahel piiritüli pärast sõjaks minema. Näitas meile
ka rohtukasvanud kaevikuid, kust õnneks küll ühtegi pauku ei tehtud. Helmut on
oma talu maadest täpse kaardi koostanud. Selle abiga leiame üles ka kokkuvajunud
metsavennapunkrid. Nendes leidsid omal ajal varju nii eesti kui läti metsavennad.
 
 
5.osa
 
Koiva äärest Harglasse
 
Lannamõtsa kalmistul räägib keeleteadlane ja folklorist Marju Kõivupuu Suridest
– ravitsejatest, kelle käest paljud kohalikud omal ajal abi said ja kelle imetegudest
kohalikud siiani legende räägivad. Marjuga läheme ka Hargla Ristipalusse ristipuid
vaatama.
Lätlanna Birute on suure osa elust Eestimaal Koiva jõe ääres üksikus talus elanud.
Mees oli venelane, lapsed käisid Eestimaal eesti ja vene koolides. Raamatud, mida
Birute õhtuti loeb, on lätikeelsed.
Taheva Lastekodu tüdruk Ingrid laulab paadisõidu ajal Koiva jõel meile Eurovisiooni
võidulaulu. Euro on piiri pääle jõudnud, saated saavad selleks korraks otsa.