Saime kokku Solenzaras

Dokumentaalfilm
Pikkus 35 minutit
Režissöör, operaator ja produtsent Vahur Laiapea
Monteerija Urmas Sepp
Muusika Liisa Hirsch
Eeter: TV3
Ikoon 2010
 
73-aastane Ukrainas, Odessa oblastis sündinud ja kasvanud Grigori tuli Eestisse esimest
korda 1955.a. – aega teenima. Peale kolmeaastast ajateenistust viis elu ta Uuralitesse. 1970.a.
pöördus ta Eestisse tagasi.
1979.a. abiellus Grigori oma elu armastuse – eesti naise Aimega. Koos said nad olla 30 aastat.
2008. aasta 7.detsembril Aime suri.
Grigori ja Aime olid pühendunud tantsuhuvilised. Viimastel aastatel käisid nad tantsimas
Paide pensionäride klubis. Nad olid oodatud esinejad pensionäride pidudel ja üritustel kogu
Eestis.
 
 
Kui naise surmast oli möödas nelikümmend päeva, asus Grigori elusuuruses nukku ehitama
– ta tahtis tantsida, aga mitte võõraste naistega. Ta ehitas nukku üle kuu aja ja siis oli see
valmis. Ta riietas nuku oma kadunud naise riietesse ning läks sellega siis pensionäride õhtule
tantsima.
See film räägibki leinast, leinaga töötamisest, milleks Grigori on valinud tantsimise nukuga.
Ent mitte ainult leinast.
Grigori ellu on liikumas päris elus naisi ja nukk jääb üha sagedamini tantsupõranda servale
nukrutsema. Nukk on nukk, elav inimene elav inimene. Lein ja armastus, kurbus ja rõõm
võivad ka üheskoos inimese hinge mahtuda.
Grigori ellu on tulnud armastus – 49-aastane Siberis, Ülem-Suetuki külas sündinud ja
kasvanud Liisa, kes juba paarkümmend aastat Eestis elab.
Viin Grigori juurde tema tantsuoskusi lihvima tantsupedagoogi ja endise varieteestaari Ülle
Tominga. Nende kahetunnisest tulisest ja intensiivsest treeningust kasvas välja koostöömõte,
mis Grigori koos nukuga Tallinnasse tõi – esinema koos Üllega Kanuti Gildi saali. Paide
mees on pealinna lavale jõudnud, provints on ületatud. Tema kunst jõuab publikuni, kes seda
vääriliselt hinnata oskab.